Eesti kattevaiba eelkäijaks oli pika aja vältel sõba. Sõna sõba tähendab läänemeresoome keeltes riiet või riietust. Vana soome- voguli keeles tähendas „sopa“ niihästi särki kui ka riideid üldse. Eestis mõisteti sõba all suurt, tekitaolist suurrätti, mis jahedail päevil heideti üle õlgade ja mida öösel kasutati magamistekina. Vanemas kirjanduses nimetati sõbasid enamasti vaipadeks, selle sõna mitmes variandis waip, waib, weepa, vepa.
Juba muistsest ajast oli sõba eesti rahvariiete eriti hinnatud osaks. Tema valmistamine oli teiste riietega võrreldes kulukam ja nõudis paremat kudumisoskust.
Sõba oli kootud väiksekirjalises raanu tehnikas ning sellel oli kõlavööga palistatud äär. Vanad kalmeleiud lubavad oletada, et sõbal oli oma kindel koht ka matusetalitustes. I. Manninen kirjutab: „Sõba oli villasest toimsest riidest. Selle värv oli must või valge. Harvem mainib traditsioon linaseid sõbu. Sõba on olnud ilustatud äärtele kootud värviliste veeristega või on sellele õmmeldud kõladega kootud pook. Nurkades olid, rohkem või vähem, tüsedad lõngatutid.
Nii kujuneb aegamööda sõbast riietusese, mida kantakse pidulikemal juhtudel, eeskätt kirikusse minnes ja pulmas. Pulmakommetes säilib sõba ka edaspidi, leides kasutamist kuni 18 saj. teise pooleni.
19 sajandi teisel poolel muutub rahvavaipade üldilme tugevasti. Looduslikud taimevärvid asendati vabriku aniliinvärvidega. Pehme koloriit taandus kireva värvipaleti ees. Tihenes dekoor, sest hakati kasutama vabrikutes kootud lõngu.
Kompositsiooniliselt ülesehituselt jagunevad kootud rahvavaibad:
- põiktriibulised rahvavaibad
- suletud kopositsiooniga vaibad
- ruudulise dekooriga tekid ja rätikud
Jõhvi voodivaiba triibureaga kaart ja järjrhoidja
 |  |
Kirivöödiliste vaipade seas leiame nii kitsa- kui ka laiavöödilisi. Vanemad vaibad olid kitsavöödilised. Vaibakirjad kujundati sagedamini puupunase, potisinise, kaselehekollase ja potirohelisega. Peenetriibulisi tekke asendasid möödunud sajandi viimastel aastakümnetel laiemate triipudega tekid, kus seniste siniste ja punaste põhivärvide asemel domineerisid hallid ja pruunid värvitoonid. Triibustikku koostati punase, sinise, musta, rohelise ja lillaga.
-------------------------------------------------------------------------------------------
Raamil või papil kootud vaibad
- lõng, tekstiiliribad, raam
 |  |  |
Vaata raamil kudumise õpetust.
----------------------------------------------------------------------------
Vanasti näitasid Eesti rahvariided, kust nende kandja pärit on - millisest Eestimaa paigast ning piirkonnast. Tänapäeval kantakse rahvariideid harva. Samas võib ka vaid rahvariiete ainetel tehtud käepaela või järjehoidjaga anda märku sellest, kust keegi pärit on. Käepaelu ja järjehoidjaid võib meisterdada näiteks rahvariideseelikute triibustike järgi — enne tuleb muidugi rahvariideid tutvustavast raamatust uurida, milline on sinu piirkonna muster.
- papitükk, käärid, joonlaud, auguraud ja eri värvi lõngad
Tegevus
- Lõika papist välja 2 cm laiune ja 15 cm pikkune riba
- Riba ühte otsa tee sidumisnööride kinnitamiseks augurauaga augud
- Võta värvilised lõngad ja hakka neid soovitud mustri järgi ümber papiriba kerima
- Lõnga algusots kinnita papiriba külge liimiga (soovitatavalt PVA-liimiga). Värvide vahetamisel sõlmi käepaela tagumisel küljel üht värvi lõng teist värvi lõnga külge
- Kui oled lõnga ümber papi kerimise lõpetanud, liimi lõngaots taas papi külge
- Augurauaga tehtud aukudesse kinnita kas punutud nöör või värviline lõng
 |  |  |
----------------------------------------------------------------------------------------------------
Kaltsuvaipade saamislugu ulatub 2000 aasta taha. Kõigepealt soojustasid rändhõimud nendega oma eluasemeid. Kangasteljed pandi üles kõikjal, kuhu pikemalt peatuma jäädi ning vaipadesse kooti oma aja sümbolid ja ajalugu.
Keskajal kasutati vaipu üksnes praktilistel eesmärkidel: et katta niisked kivipõrandad ja seinad; muuta suured ruumid väiksemateks hubasteks nurgakesteks. Suurtesse lossidesse sobisid suured vaibad, mille valmistamiseks oli vaja suuri kudumistelgi ja palju töölisi. Suurus ja valmistamise keerukus tegid vaipadest rikkuse ja võimu sümbolid.
Tänapäeval kasutatakse kaltsuvaipu ruumide sisustus elemendina millega luuakse meeleolu ja hubasust.
Kaltsuvaibad on looduslikud ja mõnusad, igas vaibas peidus oma hing ja terviklik ilu. Eestlased on kaltsuvaipade värvivalikus suhteliselt maalähedane. Kasutatakse palju rohekaid ja maalähedasi toone.
Kaltsuvaibad on keskkonnasäästlikud ja isikupärased. Vaipades on võimalik ära kasutada oma kasutatud riideid, mida vaibas leides tekitavad emotsioone.
- riideribad, aluspaber (umbes A4), tapeediliim
- Lõika 4 cm laiused riideribad (võib anda ka lastele koduseks ülesandeks)
- Tee umbes 10 cm paberit ette liimiseks (rohkelt liimi)
- Pane liimile riideriba esialgu suhteliselt siledalt
- Näpista küüntega riideriba otsast lõpuni peenikeseks ja kortsuliseks. Narmendavad niidid peida vastu liimist paberit
- Vajuta riie peoga kinni ja võta järgmine ribake, vajadusel lisa liimi
- Jälgi, et paber riide vahelt ei paista, siis on kaltsuvaip korralikum ja ehtsam
- Vaiba ääred lõika siledaks, otsad võib augustada ja kinnitada sinna lõngast narmad
 |  |  |  |
| liimi | kortsuta | ääred sirgeks | valmis vaibake |
Kaltsuvaiba võib teha rühmatööna, kuid siis tuleb paar cm paberi servast tühjaks jätta, et tööd saaks kokku liimida.
-----------------------------------------------------------------------------------------
Magab sõba, ei maga sõba alune. Eesti vanasõna
Aplikatsioonid vaibamustrite ainetel kattevaip |  ornamendid vaibast |  seinavaip |  voodikate |
Комментариев нет:
Отправить комментарий