Вырезать (идеи)

 

Riided - Vöö

Vöödel ja paeltel oli rituaal- ja kinkeesemetena kindel koht eesti rahvatraditsioonis, mille tõttu eriti vööd kujunesid eesti käsitöö- ja rahvakunstitoodete silmapaistvaks esemeliigiks. Rahvas uskus vanasti, et vöö, annab kehale tuge, teeb keha üldse tugevaks ja hoiab seda haiguste eest, seepärast seoti vöö isegi ööseks ümber, et magades „keha välja ei veniks“.

Tänu vanade geomeetriliste maagiliste motiivide kasutamisele on püsinud kaua vööde sümbolväärtus. Vöö oli keerulise ornamendiga rituaalse, põlvest põlve pärandatav kõrgema astme talisman. Keeruliste ornamentidega rituaalvöödel oli võime pöörata saatust paremuse poole, seepärast kasutati neid ohtralt pulmakommetes, ohverdamisel iidsetele hiiepuudele.

Eesti kirivööd on valdavalt ühe domineeriva põhivärviga. Lisanduvad teised värvid kesktriibus ja äärises. Sagedane on vöödel 2-3 värvi kasutamine. Värvide arv võib olla ka 1 või 4. Eesti rahvapärase tekstiilikunsti vanemad värvid on seotud kodumaise taimestikuga. Punase värvi saamisel olid peamiseks värvimadara juured; pruunil- paakspuu koor, pohlavarred, sammal, käbid; rohelisel- sammal, kanarbik, koerputk; sinisel- mustikad.

Riided - Sokid

Inimesed arvasid vanasti, et rõivad varjavad teda nii külma ja paha ilma eest kui kaitsevad teda ühtlasi ka kõige „kurja“ vastu.

Mille jaoks küll sokke kanti? Arutlege lastega.

• Paksemast paberist soki šabloon, rasvakriidid, käärid, villane lõng 1 või 2 värvi), pikk sukanõel

Riided - Peakate

Vana komme, mille kohaselt abielunaine pidi kandma traditsioonilist peakatet, püsis visalt edasi ka siis, kui selle tähendus juba oli ununenud ja peakategi muutunud. Noorik sai pulmas abielunaise peakatte, mida ta kandis kogu järgneva eluaja.

Saaremaa neiud ja naised kandsid igapäevase peakattena varrastel kootud tuttmütse.

Linasest lõngast valgepõhjalisi kootud mütse kandsid enamasti mandrimehed töö juures. 

Riided - Kindad ja mütsid

Mustrite vaatlemine ja järelejoonistamine mõjub rahustavalt, pingeid maandavalt, korrastab meie seesmist rütmi ja tasakaalu. Laps saab ise luua uusi mustreid ja tunda rõõmu õnnestumisest.

Mustreid saab joonistada erinevate pliiatsitega. Laps valib ise töövahendi ja värvuse. Kinnised kujundid võib seest ära värvida.
Joonlaua abil saab küll sirgema joone, kuid vigu tuleb rohkem. Vead rikuvad mustrite rütmi ja tumestavad tegija rõõmu.

Eelhäälestuseks on hea lastega arutada, kas neil on mõni pluus või sussid või midagi muud kaunistatud rahvamustritega. Vaadata koos pilte või päris esemeid

• Lapsed harjutavad mustreid ruudustikul
• Iga laps saab ise valida paberist kampsuni, kinda, seeliku või mütsi ja selle kaunistada vabal valikul läbi poovitud mustritega
• Mustrid, mida laps ise varemalt on harjutanud on tal mustri näidiseks ees
• Seejärel valib ta omale kaks meelepärast mustrit ja teeb neid oma valitud riideesemele

Riided - Seelikud

Seelik, undruk, körtsik, kört. Kahar seelik ilmus Eesti talunaise rõivastusse ühevärvilisena. Seelik kuulus täiskasvanud naise rõivastusse. Seeliku saamine tähistas neiuks saamist ja seeliku esmakordset ümberpanekut saatis eriline tseremoonia. Esialgselt kanti ühevärvilist, valget või helehalli ümber keha mähitavat vaipseelikut kõrikut.

Uuendusena võeti 18. sajandi algupoolel omaks pikitriibuliste seelikute mood. Triibuseelikud tehti uue moe kohaselt kaharad, värvli alla seatud voltidega. Koduse käsitööna kujunesid seelikud nii värvi- kui ka triibukombinatsioonilt paikkonniti erinevateks. 19. sajandi 70. aastatel hakati kuduma ka ruudulist seelikukangast (Karulas, Rõuges, Urvastes). Et toekam välja näha ja soojem oleks, kanti korraga kahte-kolme, vahel rohkemgi seelikut.

Pikitriibulised seelikud on eriilmelised. Oli nii pealisseelikuid (piduseelikud) kui ka alusseelikuid (tööseelikud). Pealisseelikud on kirkamad ja mitmevärvilisemad. Alumised seelikud on enamasti kahevärvilised. Teadaolevalt kanti mitut seelikut üksteise otsas, et tüsedam ( loe: ilusam) välja näha. Pealmine seelik oli volti pressitud (kuumade leibade vahel) ja voldiharjade vahe oli 2,5 – 3 cm.
Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased toonid (hilisem), millele annavad kirevust violetsed, rohelised, kollased, roosad, sinised ja mustad triibud. Seelikud on villased ja enamasti kootud koeripstehnikas.
Seeliku laius sõltus kandja puusaümbermõõdust, kuid jäi enamasti 200-300 cm vahele. Seeliku pikkus sõltus olemasolevate kangastelgede laiusest. Tavaliselt oli see 70-80 cm. Kui oli vaja pikemat seelikut, siis õmmeldi alla äärde värvilisi riide – või kardpaelu. Lisaks on kaunistusena kasutatud veel valgeid kokkumurtud kangast sakke. Sakkide ülemine serv on kaetud sinise paelaga.

Paberist nukud

Eestlased kandsid vanasti rahvariideid, nii saartel kui ka suurte metsade keskel. Taludes peeti lambaid, nende villast saadi lõnga, mis värviti omakorjatud taimedega. Telgedel tehti valmis seeliku või püksikangas. Põllul kasvas lina, selle niit kooti särgi sisse. Talvel tehti näputöid, mõnikord tuli külarahvas kokku, et töö rõõmsamini edeneks.

Модель звездолета

 

Идеи для аппликаций

 

Распечатай и играй (Теремок)

Распечатай и играй (Крепость)

Распечатай и играй (Старый замок)

Ребёнок учится рисовать (4-10 лет)

Из бумаги своими руками