Прописи в клеточку

Новогодние находилки

 

Tarbeesemed - Lauanõud

Savi on leidnud rahvakunstilises tegevuses vähe tähelepanu. Erinevalt lätlastest ja isegi enam leedulastest, eestlased ei tootnud ega kasutanud keraamikat läbi viimaste neljasaja aasta. Savi- ja keraamikaesemete asemel kasutati metallist keedupotte, puidust lauanõusid või hoiuanumaid.

Erinevatest rahvuslikest mustritest lähtuvalt on meeleolukas kaunistada lauanõusid. Joonistage lastega nõude kujud paberile ja kaunistage rahvuslike mustritega. Proovige kavandada oma mustril paberil enne kui kannate selle lauanõule.

Tarbeesemed - Vaibad ja katted

Eesti kattevaiba eelkäijaks oli pika aja vältel sõba. Sõna sõba tähendab läänemeresoome keeltes riiet või riietust. Vana soome- voguli keeles tähendas „sopa“ niihästi särki kui ka riideid üldse. Eestis mõisteti sõba all suurt, tekitaolist suurrätti, mis jahedail päevil heideti üle õlgade ja mida öösel kasutati magamistekina. Vanemas kirjanduses nimetati sõbasid enamasti vaipadeks, selle sõna mitmes variandis waip, waib, weepa, vepa.
Juba muistsest ajast oli sõba eesti rahvariiete eriti hinnatud osaks. Tema valmistamine oli teiste riietega võrreldes kulukam ja nõudis paremat kudumisoskust.
Sõba oli kootud väiksekirjalises raanu tehnikas ning sellel oli kõlavööga palistatud äär. Vanad kalmeleiud lubavad oletada, et sõbal oli oma kindel koht ka matusetalitustes. I. Manninen kirjutab: „Sõba oli villasest toimsest riidest. Selle värv oli must või valge. Harvem mainib traditsioon linaseid sõbu. Sõba on olnud ilustatud äärtele kootud värviliste veeristega või on sellele õmmeldud kõladega kootud pook. Nurkades olid, rohkem või vähem, tüsedad lõngatutid.
Nii kujuneb aegamööda sõbast riietusese, mida kantakse pidulikemal juhtudel, eeskätt kirikusse minnes ja pulmas. Pulmakommetes säilib sõba ka edaspidi, leides kasutamist kuni 18 saj. teise pooleni.

19 sajandi teisel poolel muutub rahvavaipade üldilme tugevasti. Looduslikud taimevärvid asendati vabriku aniliinvärvidega. Pehme koloriit taandus kireva värvipaleti ees. Tihenes dekoor, sest hakati kasutama vabrikutes kootud lõngu.
Kompositsiooniliselt ülesehituselt jagunevad kootud rahvavaibad:

• põiktriibulised rahvavaibad
• suletud kopositsiooniga vaibad
• ruudulise dekooriga tekid ja rätikud

Jõhvi voodivaiba triibureaga kaart ja järjrhoidja

Kirivöödiliste vaipade seas leiame nii kitsa- kui ka laiavöödilisi. Vanemad vaibad olid kitsavöödilised. Vaibakirjad kujundati sagedamini puupunase, potisinise, kaselehekollase ja potirohelisega. Peenetriibulisi tekke asendasid möödunud sajandi viimastel aastakümnetel laiemate triipudega tekid, kus seniste siniste ja punaste põhivärvide asemel domineerisid hallid ja pruunid värvitoonid. Triibustikku koostati punase, sinise, musta, rohelise ja lillaga.

-------------------------------------------------------------------------------------------

Raamil või papil kootud vaibad

• lõng, tekstiiliribad, raam

Vaata raamil kudumise õpetust.

----------------------------------------------------------------------------

Vanasti näitasid Eesti rahvariided, kust nende kandja pärit on - millisest Eestimaa paigast ning piirkonnast. Tänapäeval kantakse rahvariideid harva. Samas võib ka vaid rahvariiete ainetel tehtud käepaela või järjehoidjaga anda märku sellest, kust keegi pärit on. Käepaelu ja järjehoidjaid võib meisterdada näiteks rahvariideseelikute triibustike järgi — enne tuleb muidugi rahvariideid tutvustavast raamatust uurida, milline on sinu piirkonna muster.

• papitükk, käärid, joonlaud, auguraud ja eri värvi lõngad

Tegevus

1. Lõika papist välja 2 cm laiune ja 15 cm pikkune riba
2. Riba ühte otsa tee sidumisnööride kinnitamiseks augurauaga augud
3. Võta värvilised lõngad ja hakka neid soovitud mustri järgi ümber papiriba kerima
4. Lõnga algusots kinnita papiriba külge liimiga (soovitatavalt PVA-liimiga). Värvide vahetamisel sõlmi käepaela tagumisel küljel üht värvi lõng teist värvi lõnga külge
5. Kui oled lõnga ümber papi kerimise lõpetanud, liimi lõngaots taas papi külge
6. Augurauaga tehtud aukudesse kinnita kas punutud nöör või värviline lõng

----------------------------------------------------------------------------------------------------

Kaltsuvaipade saamislugu ulatub 2000 aasta taha. Kõigepealt soojustasid rändhõimud nendega oma eluasemeid. Kangasteljed pandi üles kõikjal, kuhu pikemalt peatuma jäädi ning vaipadesse kooti oma aja sümbolid ja ajalugu.
Keskajal kasutati vaipu üksnes praktilistel eesmärkidel: et katta niisked kivipõrandad ja seinad; muuta suured ruumid väiksemateks hubasteks nurgakesteks. Suurtesse lossidesse sobisid suured vaibad, mille valmistamiseks oli vaja suuri kudumistelgi ja palju töölisi. Suurus ja valmistamise keerukus tegid vaipadest rikkuse ja võimu sümbolid.
Tänapäeval kasutatakse kaltsuvaipu ruumide sisustus elemendina millega luuakse meeleolu ja hubasust.
Kaltsuvaibad on looduslikud ja mõnusad, igas vaibas peidus oma hing ja terviklik ilu. Eestlased on kaltsuvaipade värvivalikus suhteliselt maalähedane. Kasutatakse palju rohekaid ja maalähedasi toone.
Kaltsuvaibad on keskkonnasäästlikud ja isikupärased. Vaipades on võimalik ära kasutada oma kasutatud riideid, mida vaibas leides tekitavad emotsioone.

• riideribad, aluspaber (umbes A4), tapeediliim

Tegevus

1. Lõika 4 cm laiused riideribad (võib anda ka lastele koduseks ülesandeks)
2. Tee umbes 10 cm paberit ette liimiseks (rohkelt liimi)
3. Pane liimile riideriba esialgu suhteliselt siledalt
4. Näpista küüntega riideriba otsast lõpuni peenikeseks ja kortsuliseks. Narmendavad niidid peida vastu liimist paberit
5. Vajuta riie peoga kinni ja võta järgmine ribake, vajadusel lisa liimi
6. Jälgi, et paber riide vahelt ei paista, siis on kaltsuvaip korralikum ja ehtsam
7. Vaiba ääred lõika siledaks, otsad võib augustada ja kinnitada sinna lõngast narmad

liimi	kortsuta	ääred sirgeks	valmis vaibake

Kaltsuvaiba võib teha rühmatööna, kuid siis tuleb paar cm paberi servast tühjaks jätta, et tööd saaks kokku liimida.

-----------------------------------------------------------------------------------------

Magab sõba, ei maga sõba alune. Eesti vanasõna

 Aplikatsioonid vaibamustrite ainetel

kattevaip

ornamendid vaibast

seinavaip

voodikate

Räätsad

Rahvusliku käsitöö teema saab viia ennemuistsesse aega. Vanasti kasutasid meie esivanemad räätsasid paksul lumel kõndimiseks, et oma toimetusi teha.

Räätsad on Kanada indiaanlaste vanad abivahendid. Eelnevalt tehke loodusvaatlus ja uurige, millised on paju oksad, kui nad talvepuhkust peavad.

• pajuoksad, neli tugevamat oksa räätsadele toeks, nuga

Tegevus

1. Painuta pajuoksad ümaralt, seo need tugeva takunööriga ühest otsast kokku
2. Pane tugevamad oksad toeks ette ja tahapoole okstest painutatud räätsa
3. Punu risti ja pikuti kanga kudumise põhimõttel jalale pind, kuhu peale toetada
4. Rahvusliku mustri värvid säti paelana räätsa põhjale kaunistuseks
5. Üks paeltest jäta pikemaks, et kinnitada sellega saabas räätsa külge

Eesti rahvuslik sümboolika

Eesti sümboolika – paekivi, sini-must-valge lipp, suitsupääsukesed, rukkilill.

Eestimaa pealinn on Tallinn, meie president töötab Kadrioru lossis, valitsus töötab Toompea lossis. Lossi kaitseb kaitsemüür koos tornidega. Toompea lossi juures asub Pika Hermani torn. Selle torni tippu heisatakse iga päev päikese tõusuga meie riigilipp ja kui päike loojub siis langetatakse riigilipp.

Ehted - Kaelaehe

Sõlg oli üks kõige iseloomulikumaid eestlaste ehetest, 19. sajandil arvati hõbepreesidel ja sõlgedel olevat raviv toime – on teada, et hõbeioonidel on tõepoolest pisikuid tappev toime!

Kui rahvarõivaid tehti põhiliselt kodus ning kui igas kihelkonnas erinesid need enam või vähem naaberkihelkonna omadest, siis sõlgi valmistasid väljaõppinud meistrid, kes töötasid peamiselt linnades. Nende tooteid ostsid talupojad laadalt või rändkaupmeestelt. Nii ei olegi igal kihelkonnal oma sõletüüpi. Sõna sõlg tuleneb soome-urgi keelest ja tähendas algselt mitte üksnes rõivakinnitusvahendit ja ehet, vaid ka üldse kahte eset ühendavat osa.

Ehted - Liimitehnikas sõled

Sõlg ja prees kuulus rahvariiete juurde kui rinnaehe ning ühtlasi rõivaste kinnitusvahend. Sõled ja preesid olid hõbedast või mõnest vähemväärtuslikust metallist. Sõlge ja preesi eraldatakse välisserva kuju järgi: sõlg on siledaservaline, prees sakiliseks lõigatud äärega. Sõled ja preesid võivad olla kujult erinevad. 13.sajandist alates olid kasutusel väikesed ümarad vitssõled ja südamekujulised sõled. 16-17.sajandil tulid kasutusele lamedad või pisut kumera keskosaga sõõrsõled. Nendest arenes 18.ja 19.sajandil eesti talunaiste kõige pidulikum rinnaehe – kuhiksõlg.

Preeside pind oli kaunistatud kirjadega. Nii sõled kui preesid olid erinesid paikkonniti suuruse, kuju ja kaunistuste poolest. Põhja- ja Lääne-Eestis, Hiiumaal ja Muhu saarel kaunistati preese värviliste (enamasti) punaste klaastahukestega, mida kutsuti silmadeks.

Ehted

Tutvustage lasteaias olevaid erinevate kihelkondade rahvariideid ja küsige lastelt, kas rahvarõivastega kantakse ka ehteid? Missuguseid ehteid on nad näinud?

Lasteaias on ehtelaegas, kus on erinevad ehted: käevõrud, kuldketid, sõled, preesid. Andke neile ülesandeks ehete otsimine, missugused kuuluvad rahvariiete juurde.

Uurime lähemalt sõlge. Sõlg on üks kõige iseloomulikumaid eestlaste ehetest, kinnitina on ta ka peale iluasja ka tarbeese.
Kui rahvarõivad valmistati kodus igas kihelkonnas, siis sõlgi valmistasid väljaõppinud meistrid, kes töötasid peamiselt linnades. Tavaliselt valmistati sõled – preesid hõbedast.

Papptaldrikust sõlg või prees

• papptaldrikud, värvilistest paberitest geomeetrilised kujundid, taaskasutusmaterjalid, PVA-liim, sprayvärv, punane küünelakk

Tegevus

1. Vali sõle muster ja mõtle millised taaskasutusmaterjalid seda mustrit meenutavad
2. Liimi need papptaldrikule ja lase tööl kuivada
3. Värvi hõbedase võ kuldse sprayvärviga üle, tee seda õues
4. Kinnituseks võid teibiga liimida haaknõela ehte tagumisele küljele või riputada paelaga kaela

--------------------------------------------------------
Tegevus

1. Joonista papile prees või sõlg
2. Kata jooned liimiga ja lase tööl korralikult kuivada
3. Õpetaja katab kuivanud töö hõbedase või kuldse pihustivärviga
4. Tee preesile küünelakiga punased silmad
5. Kui värv on kuivanud, lõika kujund välja
6. Sõle või preesi tagaküljele võib teibiga kinnitada haaknõela, siis saab seda ehtena kanda

-----------------------------------------------------------------
Kuhiksõlg on keskelt ülespoole tõstetus võrreldes tavalise sõlega. Viljandi sõled võistlevad läbimõõdult eesti suurimate - setu sõlgedega. Nende läbimõõt on paiguti üle 20 cm, kuid kuhik on märgatavalt madalam kui setu sõlgedel. Nagu Mulgimaa viljakuse sümbol, ümbritseb Viljandimaa sõle suud viljapead meenutavate kujundite pärg. Põhiosa sõle pinnast on aga dekoreeritud rosettide ja ehiskilbikestega. Viljandi tüüpi kuhiksõled ei avalda muljet niivõrd oma dekooriga, mis on kaunis šabloonne ja väheütlev, paiguti ka mitte kõige paremini graveeritud, kuivõrd sõle hõbeketta erakordse suuruse ja sära poolest. Eesti 18.-19. sajandi kuhiksõlg on ainulaadne ehe ning erineb kõigist naabermaade sõlgedest.

• paksem paber, liim, lõng

Tegevus

1. Joonista šablooni järgi sõle kujund
2. Joonista sõlele muster
3. Liimi erinevast taaskasutusmaterjalist sõle mustrit meenutavad kujundid
4. Liimi südamiku ümber lõng
5. Värvi sõlg halliks, meenutab hõbedat, lase kuivada

 Sõled ja preesid

sõletoorik	makaronidest muster	pehme keskosa	makaronidest lilled
kommikarbi kujud	kommikarbist lilled	spiraalid	papptaldrik
saaremaa sõlg	prees	prees	prees