Ornament - Erinevad paikkonnad

Eesti rahvarõivastel oli rohkesti paikkondlikke erinevusi. 19. sajandiks kindlalt välja kujunenud piirkondlike rühmade rõivastuse iseärasused tulenesid nii muistsetest hõimuerinevustest kui hilisemast ajaloolisest arengust. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Põhiliseks kohtumispaigaks oli kirik. Eriti selgesti ilmnesid kohalike rühmade iseärasused naiste rõivais, meeste rõivaste paikkondlikud lahkuminekud olid väiksemad.

Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) rahvarõivaid iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Eriti paistis vanapärasustega silma Mulgimaa: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni linnamoele üleminekuni.

Ornament - Kaheksakand

Kõige levinum jõulude ajal kasutatav märk on kaheksakand ehk Muhu mänd või ka kaheksa tipuga rist, valgust kiirgav rist. See iidne, maailmas väga levinud, sümbolimärk on ka meie ornamendis kõige sagedasem ja armastatum. Kaheksakand sümboliseerib õnnetähte. Ta on Põhjanaela sümbolina suunanäitaja, mis ei näita ainult põhi -ilmakaari vaid ka vahepealseid, nagu edelat, kagu, kirret ja loode suunda.

Koidu- ehk õnnetähena on ta ka uue päeva, uue õnne alustaja. See õnnetäht kaitseb kõike ja sellepärast on see paljude jõulukroonide põhijooniseks. Kaheksakand koosneb kahest teineteise peale asetatud ühesugusest ristist, millest üks sümboliseerib kaevurakkeid. Kui panete kaheksakanna jõulude ajal uksele, saavad teie esivanemate hinged koju tulla.

Ornament - Lillemustrid

18. saj keskpaigast peale teevad lillemustrite kavandeid kutselised mustrijoonistajad. Kavandite levikut ja kasutamist soodustas nende paljundamine graafilisel teel või trükisena. Lilltikandid kandusid rahva hulka enamasti kutseliste tikkijate vahendusel. Peale mõisakäsitööliste on olnud rohkesti maanaisi, kes on endale teeninud ülalpidamist ümbruskonna rahvale tikkimisega.

Oskuslikult tikitud töödes toetuvad väätidele tolleaegsetest lilledest kõige sagedamini tulp, tähelill (päevalill), roos, nelk, nartsiss, ka mõned eksootilised liblikõielised ja sibullilled ning granaadipuu viljad. Harvem kohtame krüsanteemi, iirist, liiliat, akantust või lootoseõit, palmetist ja vausabast lähtuvaid motiive.
Kõigepealt hakkasid interjööris suuremat osa etendama dekoratiivsed voodite kattevaibad. Nende kõrvale ilusad rohked ilurätikud ja ajalehehoidjad, kammitaskud, veidi hiljem ka aknakardinad, päevatekid, kummuti- ja laudlinad, seinavaibakesed. Igasuguse odava toreduse kõrvale pöörati suuremat tähelepanu pesemis- ja magamiskultuurile – kasutusele tulid kaunistatud käterätikud ja voodipesu.

Swords

 

Ornament - Tikand

Eesti rahvakunsti omapära tuleb eriti selgelt esile rahvarõivais, mida on kaunistatud rohke tikandiga. Peale rahvarõivaste on kõige arvukamalt tikitud vaipu.

Andmeid rahvarõivaste kaunistamisest tikandiga leidub 17.-18. sajandist. 18. sajandil oli värvilise villase lõngaga tikkimine laialt levinud ning jätkus ja arenes 19. sajandil. Rahvuslik tikand on olnud kihelkonniti väga eriilmeline. Eesti vanem ornament on geomeetriline, taimornament on aga hilisem nähtus.
Peamiselt linasest, villasest või puuvillriidest rahvarõivaile tikiti värvilise villase lõngaga, valge linasega, värviliste siidniitidega, maagelõngaga (punane puuvili-lõng), kuld- ja hõbekarraga, vahel kinnitati tikandile ka litreid. 19. sajandil tuli kodukootud linase kõrvale vabriku puuvillriie.
Eesti rahvarõivais paistab silma värvirohkus. Põhivärvustest on vanimad valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine värvus võeti kasulusele 19. sajandi algul.
Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas teha iga naine.

Ornament - Trükkimine

Švammitehnikas kaheksakannad

• švamm, käärid, paber, guaššvärvid

1. Õpetaja joonistab paberile kaheksakanna kuju- šablooni
2. Laps asetab šablooni švammile ja lõikab švammist välja kaheksakanna kuju
3. Laps surub kergelt švammitüki värvi sisse
4. Enne trükkimist vajuta švamm enne korraks abipaberile, liigne värv läheb maha ja trükk tuleb ilusam

Ornament (Töölehed)

Eesti talurahva loomingule on omane mustreid luua ehk kirju „kirjutada“. Kiri on läänemeresoome päritoluga sõna, mis esineb tihti rahvalauludes, kuuludes samasse sõnaperre kui kirjama ja kirev, tänapäeva inimestele tähendab kiri tähtedest kokkuseatud sõnu. Eesti talurahvas on aastasadu nimetanud kirjadeks mustreid ja ornamente. 

Rahvuslike mustritega töölehed arendavad lapse individuaalseid võimeid, silma ja käte koostööd. Mustrite maailm annab vajalikke kogemusi ja teadmisi ning pakub emotsionaalset elamust. Lapsed hakkavad otsima ja leidma ümbritsevast uusi mustreid ja ära tundma tuttavaid rütme.

Töölehtede koostamisel on oluline arvestada lapse individuaalsusega, tegevus peaks olema erineva raskuse ja mahuga. Mustrilehe täitmine on rõõm õppimisest, samas ka tähelepanu ja tahte pingutamine.