Ornament - Lillemustrid

18. saj keskpaigast peale teevad lillemustrite kavandeid kutselised mustrijoonistajad. Kavandite levikut ja kasutamist soodustas nende paljundamine graafilisel teel või trükisena. Lilltikandid kandusid rahva hulka enamasti kutseliste tikkijate vahendusel. Peale mõisakäsitööliste on olnud rohkesti maanaisi, kes on endale teeninud ülalpidamist ümbruskonna rahvale tikkimisega.

Oskuslikult tikitud töödes toetuvad väätidele tolleaegsetest lilledest kõige sagedamini tulp, tähelill (päevalill), roos, nelk, nartsiss, ka mõned eksootilised liblikõielised ja sibullilled ning granaadipuu viljad. Harvem kohtame krüsanteemi, iirist, liiliat, akantust või lootoseõit, palmetist ja vausabast lähtuvaid motiive.
Kõigepealt hakkasid interjööris suuremat osa etendama dekoratiivsed voodite kattevaibad. Nende kõrvale ilusad rohked ilurätikud ja ajalehehoidjad, kammitaskud, veidi hiljem ka aknakardinad, päevatekid, kummuti- ja laudlinad, seinavaibakesed. Igasuguse odava toreduse kõrvale pöörati suuremat tähelepanu pesemis- ja magamiskultuurile – kasutusele tulid kaunistatud käterätikud ja voodipesu.

Lastele on antud lilltikandi mustrilehe paljundused värvimiseks, juurde saab rääkida rukkilillelugu.

Rukkilill on meie rahvuslill. Selleks valiti ta 1968. aastal. Rukkilille kasuks rääkisid väga lai tuntus ja armastatus rahva hulgas, teda on läbi aegade hästi tundnud kõikide Eesti piirkondade elanikud. Tuntuks on rukkilill saanud seetõttu, et ta kasvab peamiselt taliviljapõldudel. See võib tunduda küll veidi imelik, kuid meie rahvuslilleks on umbrohi. Umbrohuna talirukkis ja talinisus on ta lastele rõõmuks ja põllumeestele nuhtluseks. Lapsed punuvad tast kauneid pärgi koos härjasilmadega ja toovad tuppa imeilusaid lõikeõisi. Pereisad ei suuda aga temast kuidagi lahti saada.
Miks siis on rukkilillest kui umbrohust nii raske vabaneda? Seepärast, et rukkilille eluviisid on aastatuhandete jooksul muutunud väga sarnaseks tema kaaslase rukki või talinisu omadega. Kõigepealt valmib enamik rukkilille seemneid koos rukki seemnetega. Vilja koristades satuvad viljaterade hulka ka rukkilille seemned. Teiseks on rukkilille seemned sarnased rukkiteradega ja nii on neid raske üksteisest eraldada. Tõsi, rukkilille seemnetel on kahvatupruunid lendkarvad ja nii võivad need levida ka tuule, loomade ja vee abil. Üks olulisemaid sarnasusi rukkilille ja rukki eluringis on aga see, et mõlema seemned idanevad sügisel ja elavad talve üle noorte taimede või idanditena. Seega võib rukkilille pidada isegi kaheaastaseks: esimesel aastal kasvavad augustis või septembrikuus idanenud seemnetest noored taimed, kes teisel aastal kasvatavad kõrge harunenud varre, millel puhkevad kaunid õied.
Olgu rukkilill kasvõi umbrohi, kuid igal juhul on ta meie viljapõldude kõige kaunim lill. Rahustavalt ja muremõtteid peletavalt mõjuvad tema taevassinised mõne sentimeetrilise läbimõõduga õisikud. Just nimelt õisikud, sest rukkilill kuulub tegelikult korvõieliste hulka ja seega on tema õied koondunud korvõisikusse. Need õied on üksnes mesilaste ligimeelitamiseks, neist ei arene seemneid ja neis pole ka õietolmu. Mesilastele pakuvad aga rukkilille õied rikkalikult mesimagusat nektarit. Õisiku keskel asuvad putkõied, millest arenevad seemned ja milles on ka normaalsed tolmukad.
Peale selle, et rukkilill kaunistab meie põlde, on paljud tema ilusad vormid leidnud kasutamist ka iluaedades. Nii võime vahel kohata isegi roosa- või valgeõielist rukkilille, ehkki kõige soojema tunde jätab südamesse ilmselt puhassinine tavaline rukkilill. Muide, värvuse muutust võib märgata ka vananevates rukkilille õites: nad muutuvad rohkem lillakaks.
Lille erksavärvilistest õitest saadakse sinist värvi. Sageli on ta tuntud ravimtaimena. Ravimina kogutakse tema siniseid kroonlehti. Need tuleb kuivatada kiiresti varjulises kohas õhukese kihina. Kiiresti seepärast, et sinised õied kipuvad muidu mustaks ja väärtusetuks muutuma. Rukkililleõitest saab hea kompressi väsinud või põletikulistele silmadele. Rukkililleõisi pannakse vahel ravimtee sisse lihtsalt selleks, et tee välimus ilusamaks muuta.

-------------------------------------------------------------------------------------

Värvide leidmine mustritüki järgi. Lase lapsel liimida aluspaberile lillemustri tükk, otsige erinevaid värve ja täiendage nendega oma kaarti.

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

 

• Lillemustrid on välja lõigatud ja liimitud tumedale paberile
• Rühmatööna on laste paberid pikaks ribaks kokku liimitud
• Kaunistada saab ukse avasid või seinapindasid

 

 

-----------------------------------------------------------------------------

Järjehoidja

1. Lõika 5cm laiune riba kartongpaberist
2. Tasanda nurgad ümaraks
3. Maali lilltikandi kuju paberile
4. Augurauaga löö üles nurka auk
5. Pane nöör august läbi ja seo kinni läbi

 Lilltikandi tikkimise lugu

Lilltikandi tikkimiseks sobivad nii villased, linased kui ka puuvillased labasekoelised kangad. Villastest tuleks eelistada tumedat kalevit. Alusmaterjali järgi valitakse tikkimisniidid ja lõngad. Tikkimiseks sobib korrutatud lõng kas looduslikust, kunst- või sünteetilisest kiust. Looduslikud materjalid on paremad, sest nad on viimistlemisele ja puhastamisele vastupidavamad. Õhemale materjalile tikitakse ühe-, kahe, kolme- või enamakordse mulineega või iirisega, linasele ja peenvillase lõngaga, villasele peenvillase või maavillase lõngaga. Peenvillaseid lõngu kasutatakse vastavalt alusmaterjali paksusele kas kahe-, kolme-, nelja- või enamkordselt. Paksemale villasele alusmaterjalile võib tikkida korrutatud maavillase lõngaga.

Lõng peab olema paraja keeruga-lauge lõng ei sobi, sest see hakkab katkema, lahtihargnenud villakiud muudavad aga pinna karvaseks ja ilmetuks. Kaunistuseks sobivad kuld- ja hõbekardid, litrid, helmed ning pärlid. Rahvuslikku tikandit tehakse ka kodukootud poolvillasele labasele riidele. Värvideks on tumepunane, tumepruun ja must. Titetekkide põhivärviks on oranž.

Tikkimisel kasutatakse teravaotsalisi nõelu, mis on tikkimislõngast natuke jämedamad, siis ei muutu lõng riidest läbitõmbamisel karvaseks. Hea tikkimisnõel on hästi poleeritud, ühtlase jämedusega, ots korrapäraselt teravnev, silm ovaalne ja sileda servaga. Raamil tikkimisel kasutatakse pikemat nõela, käes tikkimisel lühemat nõela. Nööpnõelu kasutatakse kinnitusvahenditena. Nad peavad olema roostevabad, peenikesed, siledad, hästi teravate otstega ja suurema peaga.

Joonestusvahenditeks on valged või värvilised kolmurksed õmbluskriidid, kuivatatud seebiviilud, mille servad on teritatud õhukeseks, hästi teravaks teritatud heledad värvipliiatsid, mitmes värvitoonis kopeerpaberid, teravaotsaline terasest kopeerpulk. Alusmaterjali ettevalmistamine tikkimiseks. Alusmaterjal triigitakse korralikult siledaks. Märgitakse peale tikitava töö originaalsuurus. Määratakse kindlaks tikandi asukoht, kontrollitakse seda lõikeservade suhtes. Eriti hoolikalt tuleb kontrollida sümmeetrilise mustri paigutust.

Muster joonistatakse kõigepealt siidpaberile või kalkale. Mustrijooned peavad olema ühtlase jämedusega, pidevad ja iga kontuur selgelt arusaadav. Iga mustrielement joonistatakse korralikult välja, et oleks arusaadav, kust peab pistet alustama ja kuhu piste lõpeb. Mustril ei tohi olla katkendlikke jooni ega motiiviosi, mis lõpevad ebamääraselt enne kontuurjoont- siis ei saa aru, kuhu need pisted tuleb tikkida.

Mustri kandmiseks tikkimistööle on mitmeid võimalusi ja nendest tuleb valida kõige sobivam. Lihtsaim on mustrit riidele kanda kopeerpaberi abil. Heledatele kangastele on sobilikud värvilised kopeerpaberid ja tumedatele kangastele heledad või mustad kopeerpaberid.

Siledaks triigitud riie asetatakse siledale lauale parema poolega ülespoole. Eelnevalt märgitud tikandi asukohta pannakse mustripaber ja kinnitatakse see kolmest küljest nööpnõeltega. Lahtisest küljest lükatakse vahele kopeerpaber, kopeeritav pool vastu riiet. Et kopeerjoon jääks riidel hästi peenike ja selgelt nähtav, joonistatakse kõik mustri kontuurjooned pideva sujuva joonena üle teravaotsalise peene kopeerpulgaga või peene sukavardaga. Pärast kopeerimist eemaldatakse kopeerimispaber, mustripaber võetakse osaliselt lahti ja kontrollitakse, kas muster on korralikult välja tulnud. Kui kopeerimine on õnnestunud, siis mustripaber eemaldatakse. Seejärel asetatakse riidele kopeeritud mustri peale valge paber, mida triigitakse kuuma triikrauaga. Triikimise teel kinnitub kopeeraine riidele, kontuurjoon muutub tumedamaks ja nähtavaks, üleliigne värv jääb aga paberi külge.
Sellisele riidele, mis kopeerimist ei kannata, jäljendatakse muster eelpistetega. Selleks asetatakse mustriga siidpaber riidele, traageldatakse äärtest riide külge ning seejärel tikitakse kõik mustri kontuurjooned eelpistetega üle. Kui kõik kontuurjooned on eelpistetega üle tikitud, rebitakse siidpaber pistete alt välja ja eemaldatakse riidelt.