Eestlased vanasti

Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks. Oma pere jõududega saadi eesti talus sajandeid hakkama enamiku vajaminevate puu- ja nahatöödega ning villa ja lina töötlemisega, saartel ka koduse sepatööga. Käsitöö tegemisel valitses kindel tööde järjekord, mis lähtus traditsioonidest ja kogemustest ning seostus mitmesuguste uskumustega. Eriti tähtsaks peeti tööde alustamise aega, selles etendasid olulist osa kuu faasid, ilmastikuolud või nädalapäevad.

Näiteks kangakudumist alustati enamasti vanal kuul ja eriti sobivaks peeti teisipäeva, neljapäeva, laupäeva ja pühapäeva. Käsitöö oli talutööde aastaringses tsüklis koondunud talveajale. Rahvakalendri järgi kestis see mardipäevast jüripäevani. Siis tehti käsitööd enamasti peerutule valgel rehetoas, suvel aga rehealuses, uluall ja õues, naised aidas või kambris.

Käsitöös kehtis kindel sooline tööjaotus. Meeste töödeks olid hoonete ehitamine, sepatööd, põllutöö- ja käsitööriistade ning tarbeesemete valmistamine ja parandamine. Naiste peamiseks ja aeganõudvaimaks käsitööks oli tekstiilide valmistamine ja selleks vajalike kiudainete töötlemine. Samuti nad õmblesid, kudusid, heegeldasid ja tikkisid. Lapsed õpetati samuti juba maast-madalast käsitöid tegema. Lapsed jäljendavad mängudes täiskasvanute töid ja tegemisi, neis olid olulisel kohal koduloomad. Mängimiseks meisterdasidki lapsed omale ise puust ja ka savist mänguloomi.

Käsitöö kujunemise lugu

Kanga- ja vöökudumise kõrval on ka silmkudumine olnud eesti talunaiste üldlevinud oskusi, mis on kestnud tänapäevani. Nagu mujal Euroopas, on ka Eestis vanimaks silmkoetehnikaks olnud nõelatehnika. Kotitaolise, pära suunas laieneva suuga nõelakindad olid Eestis tavaliselt vanutatud. Varrastel parem- ja pahempidi jooksvate silmustega kudumise oskuse kohta on Eestis tõend ühe haruldase leiuna juba 14. sajandist. 19. sajandil on Eestis varrastel kootud kas kirjalõngadega kirjates või koemustritega vikeldades kindaid, sukki, sokke, sääriseid, mütse, sajandi lõpus ka kampsuneid ja rätte. Eriti virgad kudujad olid saarte naised.

Vanemad kindad olid labakindad. Sõrmkinnaste kudumise oskus Eestis levis 18. sajandi lõpust, kuid pidulike kinnastena hakati neid rohkem kuduma siiski 19. sajandi teisel poolel. Kindad kooti valdavalt kirimustrilised. Meestesukad olid tavaliselt ühevärvilised, naistesukad kitsama või laiema kirjaga. Peale selle kasutati kudumites koemustrilisi vikkelkirju ning roosimist, vedades kudumisel kirjalõngu põhikoe pinnale. Saartel kooti ka kirjatud meestekampsuneid. Saaremaa neiud ja naised kandsid igapäevase peakattena varrastel kootud tuttmütse. Linasest lõngast valgepõhjalisi kootud mütse kandsid enamasti mandrimehed töö juures.

Esimesed mõisad, millel olid oma põllud ja majandushooned, tekkisid Eesti alal juba võõrvallutuse käigus XIII sajandi algul. Mõisateenijate ja mõisas töötanud vabade talupoegade (kangrud, tislerid) kaudu levis palju kõrgkultuurile omast talurahva hulka. 18. sajandil hakkasid mõisnikud saatma noori talupoegi linnadesse käsitööd õppima. Tagasi tulles ei töötanud nad mitte üksnes mõisa, vaid ka kohalike elanike tarbeks. Sellisel viisil jõudsid moesuunad suhteliselt kiiresti ka maale.

Elamu kui ka selle sisustus, üldse argipäevased töö- ja tarberiistad, on jäetud üldiselt ilustamata. Seda enam rõhku on pandud pühapäevale, perekondlikule ja seltskondlikule koosviibimisele, oma mina pidulikumale esindamisele. Kõige tähtsamad esemed olid pruudikirst ja veimevakk. Minevikust pärit puust esemetest tuleks veel nimetada kirjatud vöömõõku, uhkeid koonlalaudu, pesu- ja vaalikurikaid, kaunistatud hobusepiitsu, sadulaid ja rangu, mitmesuguseid omapäraseid küünlajalgu, skulptuurseid piipe ja lihtsaid kuid huvitavaid laste lelusid.

Kaugetest aegadest alates on puu olnud eestlastele omane ja vajalik, on oluline, et me oleme suutnud säilitada puidu tähtsuse tänapäevani, sellega austame esivanemate pärandit, mis aitas neil oma kaasajal elus toime tulla.

Kuusalu	Tõstamaa	Viru-Nigula	Paistu	Tarvastu	Halliste	Anseküla

Õmblustööd. Naiste koduse käsitöö üks oluline lõik on olnud ka rõivaõmblemine. Lihtne lõige ei nõudnud erilisi juurdelõikusoskusi ega mõõtmisvahendeid, seetõttu õmmeldi enamik töörõivaid ja pidulikke rahvarõivaid kodus võrdlemisi lihtsate vahenditega: lõigati lambaraudadega ning õmmeldi kokku sepanõeltega ees-, järel-, palistus-, üleääre-, sämpvõi tikkpistes. Ka kõik linaste ja villaste esemete peened nõelkurrud ja lappvoldid tehti käsitsi. Vaid ülerõivaid on lastud õmmelda rätsepatel ja kasukseppadel.
Kaubalis-rahaliste suhete arenemisega 19. sajandil hakati kasutama vabrikunõelu, samuti kääre. Sajandi teisel poolel levima hakanud õmblusmasinad olid sajandi lõpul juba taludeski üldised.
Tikandid. Ühevärvilise riideeseme kaunistamiseks hakati tegema tikandeid. On loomulik, et tikandus pidi niihästi ennast esile tõstma kui seekaudu ka dekoreeritava eseme ilu rõhutama. Seepärast on siin tikanduseks vajaliku materjali värvus kui ka kvaliteet üldiselt silmatorkavam põhja omast. Kõige vanemad eesti nagu ka teiste rahvaste tikandid on ühevärvilised, meil mustad või lambapruunid, madarapunased, aga ka valged. Tikandeist on vanim metalltikand. Vanimaid taimkirjalisi tikandeid leidub eelkõige vanemat tüüpi Mulgimaa rõivastel –sõbadel, puusapõlledel, esipõlledel. 18. sajandi lõpust alates levis Eestis baroksete sugemetega lillkiri, millega Põhja-Eestis kaunistati naiste tanud ja käistealased.

Rahvuslikus käsitöös oli esemetel omad jõud ja tähendused, värvid ja motiivid sümboliseerisid elulisi kogemusi ja uskumusi. Näiteks vöö kaitses haiguste eest, kindad aitasid eemale peletada kurjust. Eesti vanim ornament oli geomeetriline ja kandis endas esteetilist ja maagilist tähendust. Motiivid, mida kasutati, olid universaalsed, peamisteks kujunditeks olid sõõr, rist, elupuu motiiv.

Rebasemäng

Pildil oleva pähklitest kujundi nimi on rebane. Ees on pea, taga saba, külgedel neli jalga.

• Mõistataja istub seljaga kujundi poole. Talle näidati kindlaksmääratud järjekorras pähkleid.
• Vastama pidi: pea, pea, pea, kael, kael, kael, jalg, jalg, jalg, käpp, käpp, käpp ja nii edasi.
• Kui mõistataja järjega lõpuni segi ei läinud, oli rebane tema.
• Mängu mängis vanarahvas hilissügiseti.

 

Värvid rahvausundis

Eesti rahvapärimustes on olulisemateks sümboolseid tähendusi omavateks värvideks valge, must, punane ja sinine, hiljem ka kollane, roheline ja hall.

Valged rõivad ja ohvriannid kuulusid tseremoniaalsete talituse juurde, sest pidid tagama tervise ja heaolu. Ohvritoomisel olid rõivastatud valgesse, ohvriõhtusöömaaeg kaeti valgele linale, ohvriloomaks oli valge lehm. Lapse sünni puhul oli oluline lapsele kena-valge-välimus kindlustada, mille tagas mõni valge objekt või hoidmine musta ja määrdunu eest. Esimesse pesuvette pidi asetama hõberaha, kasutama piimast nõu või jätta sündimise ajaks küünal põlema.

Must arvatakse olevat eestlaste iidne leinavärv, mis hiljem kinnistus kristliku traditsiooniga. Mustad olid ohvriloomad, kui ohver oli mõeldud halva lepitamiseks. Tulekahju puhul ohverdati must kukk või kana. Rahvalauludes on must mees kuri.
Eesti rahvausundis väljendab valge-must vastandeid valgus-pimedus, päev-öö, hele-tume, hea-halb, ilus-inetu, puhas-määrdunud.

Punasele omistati rahvauskumustes kaitsefunktisoon, seda kasutati tõrje-ja ravimaagias ning üldse nõiduses vere asendajana. Levinud oli maagilise toimega punase lõnga kasutamine mingi paiga kaitsmiseks. Rahvalauludes esineb punane sageli koos sinisega, tähistades piirsituatsiooni (sündi, sotsiaalse staatuse muutumist) ning punane viitab seoses selle ületamisega elule, siinpoolsusele, päevale, omadele. Punane on ka tule sümbol. Punase loomana kummitav tulevaim ennustas tulekahju. Rahvauskumuste järgi kaitses tuli kurjuse ja pimedusjõudude eest.

Sinine on rahva uskumustes sageli seotud surma ja surnutega. Vaeslapse lohutajaks on rahvalauludes sinilind, sinisirje linnuke. Sinise nahaga kujutati vee-ema, ohvriallikaid nimetati siniallikateks. Vana traditsiooni järgi sümboliseeris sinine naiselikku printsiipi, punane mehelikku.
Kuldkollane on sümboliseerinud nii viljakust, teadmisi kui ka väärtuslikkust. Kuldse krooniga maaolevuste poole pöörduti abi ja tervise saamiseks. Kuldse krooniga madude kuninga krooni sööja omandab rahvausu järgi kõige teadmise, mõistab loomade ja lindude keeltki. Kollane seostub ka sügise närbumisega.

Roheline on eelkõige loodushinge värv, metsavaimu kujutatirohelises võilehtedest mantlis vanamehena. Haljendavate okste näol on roheline elujõu sümbol, nii toodi tähtpäevadel tuppa rohelisi oksi või puid.
Eestlaste rahvapärimustes on hall vanaduse ja elukogemuse märgiks, halli vanamehe käest usuti saavat nõu ja abi.