Riided - Vöö

Vöödel ja paeltel oli rituaal- ja kinkeesemetena kindel koht eesti rahvatraditsioonis, mille tõttu eriti vööd kujunesid eesti käsitöö- ja rahvakunstitoodete silmapaistvaks esemeliigiks. Rahvas uskus vanasti, et vöö, annab kehale tuge, teeb keha üldse tugevaks ja hoiab seda haiguste eest, seepärast seoti vöö isegi ööseks ümber, et magades „keha välja ei veniks“.

Tänu vanade geomeetriliste maagiliste motiivide kasutamisele on püsinud kaua vööde sümbolväärtus. Vöö oli keerulise ornamendiga rituaalse, põlvest põlve pärandatav kõrgema astme talisman. Keeruliste ornamentidega rituaalvöödel oli võime pöörata saatust paremuse poole, seepärast kasutati neid ohtralt pulmakommetes, ohverdamisel iidsetele hiiepuudele.

Eesti kirivööd on valdavalt ühe domineeriva põhivärviga. Lisanduvad teised värvid kesktriibus ja äärises. Sagedane on vöödel 2-3 värvi kasutamine. Värvide arv võib olla ka 1 või 4. Eesti rahvapärase tekstiilikunsti vanemad värvid on seotud kodumaise taimestikuga. Punase värvi saamisel olid peamiseks värvimadara juured; pruunil- paakspuu koor, pohlavarred, sammal, käbid; rohelisel- sammal, kanarbik, koerputk; sinisel- mustikad.

Vööde ja paelte rohkuse tingisid nende küllaltki erinevad kasutamisviisid, üldine kodune kudumisoskus ja siit tulenev vöö- ja paelaliikide mitmelaadsus, ornamendi värvi- ja variandirohkus. Rõivastuse üksikosadest on vööd ja paelad arvatavasti ühed vanemad. Nende tähtsamaiks ülesandeks oli rõivaste kinnitamine, olid nad ju oluliseks väikedetailiks nii igapäevase kui piduliku rõivastuse juures. Vöö kandmist põhjendati ka tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega. Eesti naistel oli tavaks kanda kõvasti ümber keha mähitud pikka vööd kogu ööpäeva jooksul, s.t. isegi magamisel. Eriti tähtis oli vöö tõstmise juures. Hommikul kõvasti kinnitatud vöö kandmine võimaldas „ päeva läbi rügada“.
Vööde ja paelte kudumist nagu teisi käsitööoskusi hakati õppima varakult. On säilinud ilusaid vöid, mida on kudunud 9-12 – aastased lapsed. Sageli oli vööde kudumine üheks karjalaste lisatööks. Kui karjas olles poisid hoidsid ka tütarlaste hoolde antud loomi, siis said nad selle eest vastutasuks vöid. Vööde ja paelte valmistamisel oli osa ka tavaliselt hilissügisel korraldatud neidude ühisel käsitöö-ja lõbustusõhtutel.

Laeva	Nõo

• pulgaliim, paberriba, geomeetrilised kujundid

Tegevus

1. Õpetaja on eelnevalt valmis lõiganud detailid vööle (kolmnurgad, ristkülikud, ruudud) ja paberriba
2. Laps valib välja vöö kirja mida ta soovib meisterdada ning asetab detailid paberribale ilma liimita
3. Seejärel kui detailid on rütmiliselt paigutatud, asub laps pulgaliimiga kujundeid liimima
4. Aseta töö kuivama

--------------------------------------------------------------------------

Eesti rahvapärased vööd kuulusid nii naiste kui ka meeste rõivastuse juurde ja nende valmistamisel kasutati erinevaid materjale ning erinevaid tehnikaid. Vöö kandmise vajadust ja tähtsust näitab seegi, et vööd hakati kandma juba lapsepõlves. Eriti on seda rõhutatud tütarlaste puhul, põhjendades sellega, et vöötatuna kasvab tütarlaps keskelt peenemaks.

Vööde erilist, maagilist tähendust näitab ka tema andmine teenijatüdrukule tööle palkamisel kauba kinnituseks.
Vööde oluline osa pulmakombestikus innustas valmistama kunstipäraseid vöid, aitas arendada ja täiustada nende ornamendi rikkust ja värviilu.
Üksikuid andmeid on vööde kasutamisest ka rahvakalendri tähtpäevadel. Suvistepühadeks (mis olid Põhja-Eestis ühtlasi kiigepühadeks) valmistatud kiige ja kiigutamise eest andsid tüdrukud poistele tasuks vöid. Samade pühade ajal oli ilmseks kosjatehinguks poisi poolt tüdrukule viidud kask, millele tüdruk kas vöö ümber sidus või sidumata jättis. Paastumaarjapäeval tehti nalja Mari- nimelise tüdrukute salaja kinnisidumisega. Sidumiseks kasutati peamiselt vööd, mille kinniseotu sai endale.
Rahvapärane vöö oli rahvarõivaste lahutamatu osa. Koos rahvarõivaste taandumisega hakkas vähenema ka vööde valmistamisoskus ja kandmisvajadus. Traditsiooniline vöökudumisoskus säilis vaid üksikutes paikkondades, peamiselt Kihnus ja setude asualadel.

Rahvusliku vöö kasutamine. Vööd on enamasti 2m pikad, mähitakse ümber keha suhteliselt tugevalt ja nii, et iga järgmine kiht ulatub osaliselt eelmise peale. Vööd hakatakse mähkima eest keskelt; vööotsad jäävad kuhu juhtuvad ja topitakse vöökihi alla. Vöö otsad on enamasti palmikutesse põimitud – 5-6 palmikut.

 Tori pulmakombed

Veimedeks antud sukad ja kindad olid ikka vööga kokku köidetud ja pandi sellega kaela. Veimede jagamisele järgnes kohe “rahaajamine” ehk “lauaotsaajamine”.
Laua otsa istusid peigmees, pruut ja nende lähimad sugulased. Laual põlesid kaks küünalt, sel seisid rahataldrik ja suupisted ( koogid ja viin). Laua otsa kutsusid rahvast peiupoisid. Meesterahvas andis 1rbl., naisterahvas 50 kop., peiupoiss 3 rbl. (kõige vähemalt!).
Äiad ja ämmad kinkisid loomi, tööriistu, kangaid, vilja, seepi jne.
Hiljuti käisid pulmakommete hulka veel “naelutamine” ja “langusõidud”. Naelutamas käisid pruudi kodus õhtul pimedas noored mehed. Päev pääle seda (laulatust?) sõitis peigmehe pulmalistekogu nooriku pool “langusõidul”; 30-50 hobusega aeti suure käraga võitu. Kaasas olid õlled, viinad, pillimehed ja pajad,ämbridjne. Müra tegemiseks. Kes kohal esimesena peigmehe looga päält võttis, sai kindad.
Pulmi peeti kuni nädal. Neil tarvitati ära 20-30 kolme-kuni viiekümnetoobilist vaati õlut ja 50-60 toopi viina ja veinisid. 

Kirja pannud Miina Pulst