Riided - Peakate

Vana komme, mille kohaselt abielunaine pidi kandma traditsioonilist peakatet, püsis visalt edasi ka siis, kui selle tähendus juba oli ununenud ja peakategi muutunud. Noorik sai pulmas abielunaise peakatte, mida ta kandis kogu järgneva eluaja.

Saaremaa neiud ja naised kandsid igapäevase peakattena varrastel kootud tuttmütse.

Linasest lõngast valgepõhjalisi kootud mütse kandsid enamasti mandrimehed töö juures. 

Riided - Kindad ja mütsid

Mustrite vaatlemine ja järelejoonistamine mõjub rahustavalt, pingeid maandavalt, korrastab meie seesmist rütmi ja tasakaalu. Laps saab ise luua uusi mustreid ja tunda rõõmu õnnestumisest.

Mustreid saab joonistada erinevate pliiatsitega. Laps valib ise töövahendi ja värvuse. Kinnised kujundid võib seest ära värvida.
Joonlaua abil saab küll sirgema joone, kuid vigu tuleb rohkem. Vead rikuvad mustrite rütmi ja tumestavad tegija rõõmu.

Eelhäälestuseks on hea lastega arutada, kas neil on mõni pluus või sussid või midagi muud kaunistatud rahvamustritega. Vaadata koos pilte või päris esemeid

• Lapsed harjutavad mustreid ruudustikul
• Iga laps saab ise valida paberist kampsuni, kinda, seeliku või mütsi ja selle kaunistada vabal valikul läbi poovitud mustritega
• Mustrid, mida laps ise varemalt on harjutanud on tal mustri näidiseks ees
• Seejärel valib ta omale kaks meelepärast mustrit ja teeb neid oma valitud riideesemele

Riided - Seelikud

Seelik, undruk, körtsik, kört. Kahar seelik ilmus Eesti talunaise rõivastusse ühevärvilisena. Seelik kuulus täiskasvanud naise rõivastusse. Seeliku saamine tähistas neiuks saamist ja seeliku esmakordset ümberpanekut saatis eriline tseremoonia. Esialgselt kanti ühevärvilist, valget või helehalli ümber keha mähitavat vaipseelikut kõrikut.

Uuendusena võeti 18. sajandi algupoolel omaks pikitriibuliste seelikute mood. Triibuseelikud tehti uue moe kohaselt kaharad, värvli alla seatud voltidega. Koduse käsitööna kujunesid seelikud nii värvi- kui ka triibukombinatsioonilt paikkonniti erinevateks. 19. sajandi 70. aastatel hakati kuduma ka ruudulist seelikukangast (Karulas, Rõuges, Urvastes). Et toekam välja näha ja soojem oleks, kanti korraga kahte-kolme, vahel rohkemgi seelikut.

Pikitriibulised seelikud on eriilmelised. Oli nii pealisseelikuid (piduseelikud) kui ka alusseelikuid (tööseelikud). Pealisseelikud on kirkamad ja mitmevärvilisemad. Alumised seelikud on enamasti kahevärvilised. Teadaolevalt kanti mitut seelikut üksteise otsas, et tüsedam ( loe: ilusam) välja näha. Pealmine seelik oli volti pressitud (kuumade leibade vahel) ja voldiharjade vahe oli 2,5 – 3 cm.
Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased toonid (hilisem), millele annavad kirevust violetsed, rohelised, kollased, roosad, sinised ja mustad triibud. Seelikud on villased ja enamasti kootud koeripstehnikas.
Seeliku laius sõltus kandja puusaümbermõõdust, kuid jäi enamasti 200-300 cm vahele. Seeliku pikkus sõltus olemasolevate kangastelgede laiusest. Tavaliselt oli see 70-80 cm. Kui oli vaja pikemat seelikut, siis õmmeldi alla äärde värvilisi riide – või kardpaelu. Lisaks on kaunistusena kasutatud veel valgeid kokkumurtud kangast sakke. Sakkide ülemine serv on kaetud sinise paelaga.

Paberist nukud

Eestlased kandsid vanasti rahvariideid, nii saartel kui ka suurte metsade keskel. Taludes peeti lambaid, nende villast saadi lõnga, mis värviti omakorjatud taimedega. Telgedel tehti valmis seeliku või püksikangas. Põllul kasvas lina, selle niit kooti särgi sisse. Talvel tehti näputöid, mõnikord tuli külarahvas kokku, et töö rõõmsamini edeneks.

Riided

Rahvarõivad on vastava rahva paljude sajandite pikkuse ajaloolise arenemise ja loomingu tulemus. Rahvarõivaste kuju ja ilustused on tingitud paljudest teguritest: rahva põhilistest elatusaladest, kliimatingimustest, ajaloolistest traditsioonidest. Rahvarõivaste värvikombinatsioonides, mustrites ja ehetes ilmnevad rahva kunstiline meisterlikkus ja aegade kestel kujunenud maitse iseärasused.

Vanade rahvakommete ja –pidudega seotud rõivastuse, selle põlise mustrite ja ehete visas säilitamises avaldus Eesti rahva püüd kaitsta kogu oma põlist kultuuri võõraste rõhujate vastu, keda rahvast järsult eraldasid nende erinevad rõivad, teistsugused kombed ja eluviis. Rõivaste seotus rahva vanade kommetega ja kujutelmadega avaldub silmapaistvalt eriti naiste riietuse erinevustes vanuserühmade ja perekondliku seisu järgi ning rõivaste osas pulma- ja kohati ka leinakommetes. Tütarlaps sai neiupõlve jõudes täiskasvanu pealisrõivad ning hakkas end ehtima pärja ja hõbeehetega. Eriti rõhutatud oli vahe neiu ja abielunaise vahel. Kuna pruuti ja noorikut vanade kujutelmade kohaselt arvati ähvardavat mitmesugused kurjad vaimud ja jõud, püüti teda kaitsta, kattes ta nägu erilise pruudilinikuga, mis tavaliselt oli ilustatud teatavate maagiliste mustritega. Samal eesmärgil sai noorik abielunaise peakatte, mida ta kandis kogu järgneva eluaja. Nooriku peakatmise tseremoonial oli eriline koht vanades pulmakommetes. On teateid, et kohati (näiteks Kodaveres) kandis noorik kuni esimese lapse sündimiseni erilisi ehteid või rõivastusesemeid.

Ornament - Kihnu saar

Kihnu on saar, kus seelik muudab värve. Öeldakse, et Kihnu naistel on igaks elujuhtumiks seelikukangas olemas. Rahvariie jutustab selle kandja kohta justkui värvilist lugu, mida teadja oskab lugeda. Näiteks võib rahvariide järgi aru saada, kas tegu on vallalise või abielus inimesega. Kihnu seelikut, mida kutsutakse kördiks, iseloomustab ilus punane värv. Punane värv pole seelikusse kootud sugugi mitte juhuslikult. Esivanemate tarkused paljastavad värvi väge, punasel värvil on raviv või haigust tõrjuv mõju, kanti katku vastu.
Kui Kihnlaste perekonnas keegi sureb, siis seda tumedamaks seelik muutub, sest sisse hakkab tulema tumedat (lillat ja sinist) triipu. Kui keegi lahkub, siis kootakse uus seelik. Mida rohkem lahkunuid, seda tumedam seelik lõpuks kandjal on. Enne leinaaja lõppu ei tohigi endist punast seelikut uuesti kandma hakata.
Kördi kudumist saadavad erinevad traditsioonid ja kombed. Näiteks kördi jaoks lõngade pesemine ja värvimine algab pärast kolmekuningapäeva. Villast lõnga püütakse pesta vihmaveega, kuna see teeb lõnga pehmeks. Värvitud lõnga ei panda kuivama külma ruumi, sest külmudes ei jää värv hästi kinni. Kanga kudumise ajal tuleb aga söömiskorrad tahaplaanile jätta, kuna vanatarkus ütleb, et muidu tulevad koid riidesse. Lõpuks kui kört on valmis õmmeldud ja esimest korda seljas, tuleb sellega kõigepealt keerutada möödapäeva – see on tänuks.

Kiiresti muutuvas maailmas on oluline teada esivanemate tarkusi ja oskusi. Eesti kultuuris on Kihnu tänaseni üks väheseid paiku, kus tegeldakse veel traditsioonilise rahvapärase käsitööga. Käsitöö on olnud kihnu naiste elu lahutamatu osa. Varem tegid naised kõik perele vajalikud rõivad ise. Tüdrukud õppisid juba maast madalast emadelt ja vanaemadelt käsitöövõtteid. Kihnus oli kombeks käia ühiselt käsitööd tegemas. Koos käidi neljapäeva või pühapäeva õhtuti. Pikad talveõhtud kulusid selleks, et riietusesemed linasest tanust kuni hülgenahksete pasteldeni tuleksid ilusamad kui naabriperes.

Ornament - Mulgi tikand

Arhailine mulgi tikand sai alguse Paistu kihelkonnas. Paistu kihelkond asus Viljandimaa looduslikult kaunis lõunaosas ja oli üks viiest etnograafilise eripäraga Mulgi kihelkonnast. Ida-Mulgi rühma kuulunud kihelkond asetses kolmnurgakujuliselt Viljandi, Kõpu, Halliste, Karksi, Helme ja Tarvastu kihelkonna vahel ning oli koos teiste Mulgi kihelkondadega tuntud vanade rõivavormide osas väga alalhoidliku piirkonnana. Siin ei kodunenud sellised uuemad rõivaosad nagu kampsun, liistik ning meeste vatt ja vest, kuigi enne rahvarõivaste kandmiselt ärajäämist nende kohta üksikud teateid leidus. Samas oldi naaberalade mõjutustele vastuvõtlikumad kui Mulgi läänekihelkondades Hallistes ja Karksis. Jõukatel talunaistel oli 5-6 ülikonda või isegi rohkem ning 10 paari sukki ja kindaid, kuna vaesematel ja teenijatel oli peale argipäevaste vahest ainult üks pühapäevane rõivakomplekt.