Ornament - Kihnu saar

Kihnu on saar, kus seelik muudab värve. Öeldakse, et Kihnu naistel on igaks elujuhtumiks seelikukangas olemas. Rahvariie jutustab selle kandja kohta justkui värvilist lugu, mida teadja oskab lugeda. Näiteks võib rahvariide järgi aru saada, kas tegu on vallalise või abielus inimesega. Kihnu seelikut, mida kutsutakse kördiks, iseloomustab ilus punane värv. Punane värv pole seelikusse kootud sugugi mitte juhuslikult. Esivanemate tarkused paljastavad värvi väge, punasel värvil on raviv või haigust tõrjuv mõju, kanti katku vastu.
Kui Kihnlaste perekonnas keegi sureb, siis seda tumedamaks seelik muutub, sest sisse hakkab tulema tumedat (lillat ja sinist) triipu. Kui keegi lahkub, siis kootakse uus seelik. Mida rohkem lahkunuid, seda tumedam seelik lõpuks kandjal on. Enne leinaaja lõppu ei tohigi endist punast seelikut uuesti kandma hakata.
Kördi kudumist saadavad erinevad traditsioonid ja kombed. Näiteks kördi jaoks lõngade pesemine ja värvimine algab pärast kolmekuningapäeva. Villast lõnga püütakse pesta vihmaveega, kuna see teeb lõnga pehmeks. Värvitud lõnga ei panda kuivama külma ruumi, sest külmudes ei jää värv hästi kinni. Kanga kudumise ajal tuleb aga söömiskorrad tahaplaanile jätta, kuna vanatarkus ütleb, et muidu tulevad koid riidesse. Lõpuks kui kört on valmis õmmeldud ja esimest korda seljas, tuleb sellega kõigepealt keerutada möödapäeva – see on tänuks.

Kiiresti muutuvas maailmas on oluline teada esivanemate tarkusi ja oskusi. Eesti kultuuris on Kihnu tänaseni üks väheseid paiku, kus tegeldakse veel traditsioonilise rahvapärase käsitööga. Käsitöö on olnud kihnu naiste elu lahutamatu osa. Varem tegid naised kõik perele vajalikud rõivad ise. Tüdrukud õppisid juba maast madalast emadelt ja vanaemadelt käsitöövõtteid. Kihnus oli kombeks käia ühiselt käsitööd tegemas. Koos käidi neljapäeva või pühapäeva õhtuti. Pikad talveõhtud kulusid selleks, et riietusesemed linasest tanust kuni hülgenahksete pasteldeni tuleksid ilusamad kui naabriperes.

Kihnu mustritega meisterdused ilumeele, loovuse ja peenmotoorika arendamiseks. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda.

Voolitud kihnu mustriga tops

• plastmassist tops, värviline plastiliin, alus, millel plastiliini rullida

Tegevus

1. Vooli plastiliinist eri paksusega „vorstikesed” ning asetava need järjest vertikaalselt plastiktopsile
2. Suru näpuga plastiliinijupikest vastu topsi, et see sinna hästi kinnituks
3. Sarnaselt suru kõik jupikesed topsile, kuni terve tops saab kaetud

Kleebitud kihnu mustriga pliiatsitops

• värviline paber, paberirullid, liim, vildikad, käärid karu šabloon ja paksem kartong, millele rullid kinnitada.

Tegevus

1. Lõika värvilistest paberitest erineva paksusega ribad ja kleebi need vertikaalselt paberirullile
2. Lõika šabloonist välja karu ja värvi vildikatega karu pruuniks
3. Paberirulli ülemisele osale kleebi punasest paberist riba, see sümboliseerib kihnu seeliku mustrit
4. Paksemale aluskartongile kleebi kihnu mustrilised paberirullid
5. Kui rullid on aluskartongil kõvasti kinni kleepunud, siis võta karu ja kleebi paberirullide taha nii, et karu käpad jäävad ümber rullide

Kihnu seeliku värvimine on integreeritud matemaatikaga

• paberile joonistatud seelik, värvipliiatsid

Tegevus

1. Õpetaja on joonitanud paberile triibulise seeliku
2. Paberi nurgas on 5 erinevat kastikest, mis on tähistatud konkreetse numbriga, samuti on seeliku triipudel numbrid
3. Laps vaatab seelikut värvima hakates, mis värvile number vastab ja vastavalt sellele värvima seeliku triibud

---------------------------------------------------------------------

Kihnu mehed enam rahvarõivaid ei kanna. Vaid vahel harva paneb mõni kihnu poiss selga troi (kihnu kootud kampsun), mis on saanud üle-eestiliseks müügiartikliks. Kihnu mehed hakkasid troisid kandma 19. sajandi lõpukümnenditel. Nimetus troi viitab välismõjudele, mida kohalikud kudujad on olnud osavad kasutama ja ümber töötama. Esialgu olid troid ühevärvilised. Alates 19. sajandi lõpust kooti nad sinise ja valge tiheda mustriga.

Kihnu tikand. Kihnu saare tikandid moodustavad omapärase terviku. Kirjatud tanud on peotanud, igapäevased tanud on valged tikandita. Vanimad tanud on valgetikandiga lillkirjalised. Värviliste kirjadega peakatted püsisid kauem. Üks osa värvilise, omapärase Kihnu kirjaga tanusid valmistati kohapeal. Põll oli ehteasi ja seda kaunistati.

Kihnu saarel tikitud käiste ja tanude kirjad ei ole pistete poolest nii rikkalikud kui maismaalt sissetoodud. Käiste tikandid olid lihtsad. Seljatüki alläärde tikiti mõned aedpisteread, tikkpisted ja ristid, kätistele tehti tikkpisteread ja varspisted ning kraedele väiksed kolmnurgad, nn. pead.
Käiste tikandid on peamiselt punased ja sinised, ainult krae nurgakirjad on rohkemate värvidega – peale punase ja sinise kasutati ka kollast ja rohelist. Tanukirjade värvuste hulgast tõused esile punane. Üksikuid värvusi ei esine suurte pindadena, vaid kogu kiri on killustatud väikesteks värvilaikudeks. Saarelt säilinud tuikandikirjades võib märgata kahte tendentsi: geomeetrilise kirja muutumist taimkirjaks ja taimkirja muutumist geomeetriliseks.

 Paelad ja heegeldused Kihnus

Põimitud paelu on Kihnus valmistatud ajast aega. Vanasti hakkasid tüdrukud erinevaid paelu tegema viie-kuueaastaselt. Kui kellelgi hakkasid saarel pulmad tulema, siis käisid tüdrukud pruudil abiks käsitööd tegemas. Vanasti hinnati pruudi rikkust selle järgi kui palju tal on seelikuid, sukki, kindaid ja muid käsitööesemeid uude kodusse kaasa tuua ja pulmade ajal teistele jagada. Seda ühist käsitöötegemist enne pulmi nimetatigi nuõrikumajaks. Siärepaelu tehti ainult nuõrikumajas, sest neil oli kihnu pulmakombestikus oma roll. Pulmade ajal jagas pruut oma tulevase mehe ja ka enda sugulastele kingitusi ehk veimeid. Kingiti sukki, kindaid, vöid. Umbrukad( pulma abilised ja toimetajad) panid veimed kingisaajale kaela.

Heegeldamist peetakse Kihnus peenemaks käsitööks, mida kõik naised ei tee. Palju heegeldatakse äärepitse aga ka vahepitse. Vahepitse tehakse voodilinadele ja padjapüüridele. Vanematel vahepitsidel on lisaks motiivile ka tähtedega sõnum sisse heegeldatud, näiteks „maga hästi”. Voodilinale ehk palakale õmmeldi pits ühte pikemasse äärde, sest teine serv jäi vastu seina. Palaka ja käteräti äärepitsidest täiesti erinevad on käüstealasõd värvilistest puuvillastest niitidest heegeldatud pitsid. Neid tehes heegeldatakse kõigepealt valmis motiivid, mis omavahel ühendatuna moodustavad pitsi. Nii nagu rõivastel üldse, on ka käistepitsidel olnud moelooline areng-kõige vanem on maasikalehtedega äärepits, seejärel hakati tegema ratulisi pitse. Neist varasemad on seest tühjad rattad, praegu tehakse väiksemaid rattaid peenema materjaliga. Rutulistõ pitside heegeldamiseks kasutatakse roosat, rohelist, kollast, valget, tumesinist ja erinevaid punaseid toone enne heegelpitsi kaunistati käüsed niplispitsiga (pulgapits).
Kui Kihnu naisel muud tööd pooleli ei ole, siis vardakott valmiva suka, kinda või kapõtaga on ikka käepärast võtta. Varrastel kudumist peetakse Kihnus peamiseks käsitööliigiks. Varem kasutati kudumiseks omakedratud lõnga. Kõige paremad villad hoiti vööde ja sukkade jaoks, kördi kudumiseks arvestati keskmine vill ja kehvem vill läks tekkide kudumiseks, kindad kooti tallevillast. Kihnus kootud esemed on hästi tiheda koega, kudumiseks kasutatakse peenemat kahekordset lõnga ja peenikesi vardaid.
Kihnu vanematel kinnastel ja sukkadel on oma kindlad värvitoonid: valge, must, tumesinine ja punane., sukkadel natuke ka kollast. Valgeks on naturaalne lambavalge, musta saadakse musta lamba villast. Punaseks on madarapunase pruunikaspunane toon, mille värvimiseks kasutatakse madarajuuri.
Käsitsi ja masinaga õmmelda oskavad kõik kihnu naised. Siiamaani valmistatakse aga traditsioonilisi kihnu tarbeesemeid- vardakotte ja taskuid. Vardakotis hoitakse pooleliolevat kudumistööd ja tööks vajalikke lõngakerasid. Taskut kantakse kördi all ja seal hoitakse eelkõige raha ja võtmeid.
Rõivastest on iga kihnu naine endale körte ja sitsjakke õmmelnud. Varasemal ajal kanti kördi juures igapäevaselt linasest riidest valgeid käüseid ning õhema ülerõivana villasest riidest jakki. Kui kauplustesse jõudis müügile sitsriie, hakati kihnujakke ka kirjust sitsist õmblema. Sitsijakk õmmeldakse punaste või roosade lilledega heledapõhjalisest väiksemustrilisest kangast. Sitsijaki lõiked on tehtud meeste pintsaku lõigete järgi. Samade lõigetega sitsjakid pärinevad Rootsist ja Vormsilt.
Varem tehti ka laste mänguasjad kodus. Emad ja vanaemad õmblesid väikestele tüdrukutele nukke ja tittesid. Laste seas oli ütlemine-lähme tittesid mängima.

Üks tuntum ja tunnustatum Kihnu käsitöömeister on Rosali Karjam, keda saarel ja ka väljaspool teatakse Roosina. Roosi teab ja oskab kõiki Kihnu traditsioonilisi käsitöötehnikaid. Tema aitades ja kirstudes olev esemetekogu on väga rikkalik, seda arvukuselt kui erinevate tehnikate poolest. Näiteks kördikangaid on Roosi kudunud üle 50, kirjatud labakindaid on üle 100 paari, kirjatud sukki on meister aga kudunud 140 paari. Roosi ei ole ainult suurepärane õpetaja, vaid ta tahab ka oma teadmisi teistega jagada. Suviti korraldab ta oma sünnikodus Linakülas enda käsitöödest väljapanekuid ning huvilistele meistritubasid. Roosi on teinud rahvakultuurialast koostööd ka muuseumidega.
Roosi ei oska käsitööd tegemata olla, sellest on kujunenud talle igapäevane vajadus. Tehnikad ja töövõtted, mis jäid lapse-ja neiupõlves omandamata, õppis Roosi hiljem elu jooksul juurde. Mustrid ja oma ideed ühendab ta kihnu käsitööga.